Poisid lilli meile andsid kaheksandal märtsil,
ütlesid, et naistepäev, ja kaege, et ei närtsiks.
Plikad, teie pinkidel need kollased nartsissid,
siis nad jänku-hundi märgid rinda meile pistsid.
Pärast tunde sõime suhkurdatud kringlit.
Poisid olid viisakad ja lahked nagu inglid,
teatasid, et püha puhul saadavad meid koju.
Aga õues neile tuli lumesõjatuju.
Mina sain palliga suhu,
Helen sai laubale muhu.
Mail oli ranits lund täis.
Klaarika käpuli käis.
Minni, kel lund sattus ninna,
ähvardas kaebama minna.
Siis me jooksu pistsime, ja poisid kannul jooksid -
küllap nad meid lõpuks ikka koju saata lootsid.
Teet mind narris: "Luba, et su sussikotti kannan!"
Naersin - on ju naistepäev, ja mis seal pahaks panna! ( Leelo Tungal)
