Kuulasin Vuokkot ja kuigi mul oli raske seda endale tunnistada, olime juba kaua elanud kumbki oma elu, kadunud üha sügavamale oma töödesse. Meie vahele oli hõõrdunud väike vildakas lõhe, mis aegamööda laienes üha suuremaks kauguseks.
***
Mõtlen, et sellisesse paika võiks kaduda, talveniiskete kiviseinte varju, tulekumasse, tekkide alla. ehkki varsti tuleks siiski maailma naasta, kuub selga tõmmata, postkasti kontrollida, arved lahti teha. Aga maailmas ei ole enam kuigi palju kohti, kuhu kaduda. Me istume avatud kontorites ja nutitelefonid ühendavad meid kõikjale, iga hetk. Mõni ime siis, et inimesed satuvad masendusse, sest masendus on varsti meie ainuke varjupaik.
***
Märkan, et vend Paul on minu kõrvale tulnud. Ta silmitseb tundmatu puusepa poolt nikerdatud krutsifiksi ja ütleb, et temale on Ketseman alati olnud kõige tuum.
Paul jätkab ja ütleb, et Kristus ei näita teed kannatustest mööda, vaid neist läbi. Et Jumal tühjendas end armastuse pärast ning see tegu muudab meie südame lõplikult, teeb sellest alandliku.
