teisipäev, 8. märts 2016

Lugesin siis selle kiidetud raamatu läbi. Mida öelda? kohati lokkab Valdur Mikita fantaasia minu jaoks nagu üle võlli, jääb nagu kaugeks. Kuid samas on selliseid kohti, mis on vägagi kahe jalaga maa peal.

Nagu näiteks: "Suur osa vaimuilmast käib inimesele tegelikult üle jõu, ei jaksa lihtsalt nii palju lugeda, muusikat kuulata, filme vaadata. Ei jõua nii palju rääkida, võtta seisukohti, langetada otsuseid, kogu aeg asjadest midagi arvata - inimesel pole sellist suhestumist maailmaga lihtsalt tarvis. Tahaks vähem, palju-palju vähem"

Või siis: "Tänapäeva inimese kollektiivne teadvus on kardetavasti liialt suureks paisunud, individuaalse teadvuse osa aga liiga väike. Midagi väga olulist on tasakaalust välja löödud ja sellises maailmas ei saa inimene ennast maagilise olendina teostada. Kõik sõnad, mida ta räägib, on võõrad sõnad. Kõik mõtted, mis ta mõtleb, on võõrad mõtted. Inimesse tuleks alles jätta kultuuristamata ja metsik ala, puhta teadvuse kõnnumaa. See on lihtsalt loomulik osa inimeseks olemise suurest mõistatusest, suurest ja kaunist hingeüksildusest, inimese mittekollektiivsest loomusest"

Ja selliseid kohti on selles raamatus veel ja veel. Siiski on see väga ilusasti kirjutatud, eestlast, Eestimaad ja eestlust poetiseeriv raamat!

Tasus lugeda. Soovitan teilegi!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

TEADE.

 Neljapäeval, 02.septembril, on raamatukogu suletud. Olen Põltsamaa Raamatukogus õppepäeval.