Mälestustes viibida tahaksin ainult sügisel, kui väljas vingub tuul ja aknal rabiseb vihm.
Mis oleks, kui ma poleks seotud oma ümbrusega, minevikuga katkestamata sidemetel? Ma oleksin ühepäevaliblik, oleksin tähtsuseta lajuke, põrmuke, kel puuduvad omaksed, sugulased, hõimlased, ja võiksin jäädavalt kaduda. Minu tegevus, püüdmised, tahtmised oleksid tuleviku kindlustuseta, kasuta, mõtteta.
Nüüd võin sirutada käed minevikku ja tuhanded, miljonid käed ulatavad mulle vastu, tunda andes - olen mingisuguse suure, määratu, piiramatu osa. Seni kui need miljonid püsivad, seni ei kao ka mina.
(A.H.Tammsaare)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar