neljapäev, 14. veebruar 2019

Oh jah, kes olen mina, et hakata suurt kirjanikku arvustama, aga natuke ikkagi tahaks.
Lugesin ja mõtlesin, miks ma teda loen, mitte, et sõnaseadmine oleks halb, ei, sisust hoolimata oli teda hea lihtne lugeda.
Sõnum on selle-eest nii depressiivne, nagu poleks maailmas enam midagi head ja tulemas enam ka ei oleks. Noh, eks me seda teame kõik, et ületarbimine on võtnud enneolematud mõõdud ja vähenemist pole ette näha.
Ja sõjapidamist ja terrorismi on ka palju.
Ent kui seda nii lugeda, nagu see kirja on pandud, siis jääb ju kogu elust kuidagi väga lootusetu mulje.
Eriti paistab sellega silma "Valede kataloog". "Inglise aed" on natuke parem selles suhtes.
Jah, seda saab lugeda inimene, kellel on oma elus kõik hästi, selline nagu mina. Siis ei kukuta see raamat mind veel sügavamale lootusetuse sohu.
Aga võib-olla teised lugejad näevad seda raamatut hoopis teistmoodi, igaühel on ju oma arvamus.
Nii et lugeda Õnnepalu raamatut tasuks siiski!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

TEADE.

 Neljapäeval, 02.septembril, on raamatukogu suletud. Olen Põltsamaa Raamatukogus õppepäeval.