Saksamaa vilkurivalgel.

Ei saa mitte vaiki olla.
Lugesin selle raamatu läbi ja minus lugemise ajal üha süvenes veendumus, et ega ei ole neid pagulasi, eriti muslimeid, meile siia ikka vaja.
Õnneks pole neid meil siin ka palju, ja nad on suhteliselt eraldatud. Kui lugesin, mismoodi mõnedes Saksamaa suurlinnades on lausa kvartalite kaupa kohti, kuhu politseigi enam minna ei julge, kus lokkab vägivald ja kriminaalsus, siis see on selline õppetund, millest tuleks meil õppust võtta.
Ja kohtute mõistetamatu leebus immigrantidest kriminaalide vastu, see on lausa käsitamatu. Nii tulebki varsti välja, et ohver on ise süüdi ja politsei nagu lindprii, kelle eest riik ei seisa.
Sellisena ei saa ju ühte demokraatlikku riiki ette kujutada, kus kodanikud on alla surutud ja kurjategijad (suures osas teismelised araablased, liibanonlased, türklased), teevad, mis pähe tuleb.
Andke, andeks, kui sai jutt karm, aga ka raamat on karm ja sellised on minu emotsioonid, mis seda lugedes tekkisid.

Väga mitmekihiline lugu. Peategelane on noor iirlasest poiss, kes leiab turbarabast muumia, kes on pärit rauaajast.
Kuid see pole kõik, see noormees peab tegema koolis lõpueksameid, mille tulemusest sõltub, kas ta saab edasi õppima või ei.
Peale selle kistakse ta ebaseaduslikku hangeldamisse, ta armub esmakordselt, tema vanem vend teeb vanglas näljastreiki ning kõik on väga segane ja õppimist mittesoodustav.
Siiski kõik lõpuks laheneb omal kombel.

Siiski jäi mulle sellest raamatust üks lause kõige rohkem meelde - see oli: "Me kannatame rohkem tegemata, kui tehtud pattude pärast." Aja jooksul olen sellest tegelikult ka ise aru saanud.

Mõnusaid lugemiselamusi sügisõhtuteks!