teisipäev, 16. aprill 2019

Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi.



Eleanor Oliphant elab lihtsat elu. Ta kannab tööl iga päev samu riideid, sööb iga päev lõunaks ühte ja sama toitu ja ostab igaks nädalavahetuseks kaks pudelit viina.
Aga siis hakkavad tasapisi juhtuma asjad, mis tema kaitsevalli mõrasid löövad.
Kui inimene on nii õnnetu lapsepõlvega, kui tema, siis tihtilugu ei ole hästi võimalik normaalset täiskasvanu elu elada.
Aga kui on abiks sõber, võib ka sellest asjast asja saada.
Väga sooja suhtumisega kirjutatud raamat, mida on raske käest panna, kui oled lugema hakanud.
Vahel on vaja muutusi.

Soovitan väga seda raamatut lugeda.

esmaspäev, 15. aprill 2019

Vaikus müraajastul.

Erling Kagge pakub oma raamatus 33 vastusevarianti kolmele olulisele küsimusele. Mis on vaikus? Kust seda leida? Miks on see oluline?
Tänapäeva elu on väga mürarohke. Kui ka lülitada kõik raadiod ja telekad välja, ikka ei ole päris vaikne, kuskil haugub koer, kuskil sõidab auto või kõnnib naaber ülal korteris. Ja ega absoluutset vaikust polegi olemas.
Ja samas mõni inimene ei oskagi vaikselt olla, mingi asi peab kogu aeg kõrvus häält tegema. Võib-olla on need tema mõtted, mida ta ei soovi, et need tuleksid.
Siiski vajab iga normaalne inimene enda ümber vahest vaikust, kes vähem, kes rohkem.
Igatahes mina tundsin selles raamatus end ära, mulle meeldib vaikus, vaikselt olla, raamatut lugeda.
Julgen teilegi soovitada.

kolmapäev, 10. aprill 2019

Eesti looduse kannatuse aastad

Selles raamatus valutab Valdur Mikita südant eesti looduse, eriti just metsade pärast.
Kahjuks olen mina ka temaga selles osas nõus - oleme abikaasaga palju mööda Eestimaad ringi sõitnud ja kohati on pilt ikka väga kurb. Ka metsades oleme kõndinud ja näinud, et lageraiet on ikka väga palju. Ka meie vana kodu ümbert on metsad maha võetud ja koht on läbi selle nagu võõraks jäänud.
Juba 2010.aastal avaldas Riigikontroll aruande, et Eesti metsad pole heas seisus, eriti just vanemad metsad. Nüüd on juba aasta 2019 ja olukord on läinud veel palju halvemaks.
Jah, me peaksime ikka tõesti midagi selles suhtes ette võtma. Rahvana, ma mõtlen. Eesti 3 vägevust - mets, meri ja rabad - peaksid ikka tulevastele põlvedele heas korras alles jääma.

teisipäev, 9. aprill 2019

Serafima ja Bogdan

Jah, mõtlesin kaua, enne kui selle paksu raamatu lugemiseks võtsin. Ja kui lugema hakkasin, ei saanud enam pidama.
Raamat on perioodist 1944 kuni tänapäevani. Vanausulistest Peipsi ääres. Kolhoosikorrast ja inimestest, peredest, nende kommetest ja tunnetest.
Usust ja selle kadumisest või teisenemisest.
Armastusest, vihkamisest, kurjusest, joomisest ja mittejoomisest - ühesõnaga elust enesest.
Igatahes  - ta raputab su korralikult läbi.

Soovitan kõigile!

See raamat Least on väga hea raamat. Saab teada palju sellist, mida ei teadnud. Et Lea oli nii optimistlik ja rõõmus inimene. Ise ütleb ta e...